Sotsiaalne huumor

Eile arutasin soomlasest sõbra ja keskkonnaaktivist Lariga seda, kuidas muuta inimeste käitumist sotsiaalsetes küsimustes. Jõudsime üldtuntud järeldusele, et suured kampaaniad - a la tänavaplakat teemal "miski asi on hea / paha" - ei vii soovitud eesmärkideni. Juhib probleemile inimeste tähelepanu, ent ei pane neid tõsiselt mõtlema ega muuda käitumist.

Lari arvas, et lahendus peitub lähenemisviisi muutmises. Soomes kasutatakse sotsiaalsetes kampaaniates palju huumorit ja irooniat.

Näiteks tõi ta tolerantsi tõstmise kampaania võõrtööjõu suhtes. Võõrtöölisi - tihti teise nahavärviga - on Soomes üha rohkem ja neid on ka majanduse arenguks reaalselt vaja, ent neisse suhtutakse tihitpeale võõristavalt ja ebasõbralikult.
Selle kampaania raames trükiti postkaarte. Ühel näiteks olid kujutatud kaks talvisel ajal bussipeatuses kohutavalt külmetavat meest, kes on mõlemad juba peaaegu jääs. Üks ütleb teisele midagi sellist: "No pagan, järgmise bussi peale läheme igal juhul, ükskõik mis nahavärviga juht on!"

Mulle see lähenemine meeldib. Antud juhul ju aitab huumor mõista, et hoolimata pealiskaudsetest välistest erinevustest on tegemist inimesega, kes võib olla bussijuht... aga miks ka mitte ka kolleeg, või sõber...

Heategu võtab tööle

Kallid lugejad - tahaksin te tähelepanu juhtida sellele, et Heateo Sihtasutus otsib sügisest tööle kahte uut inimest. Lähem info siin. Usun, et ei üllata sellega kedagi, kui ütlen, et Heateos on väga mõnus töötada. Nii et mainige sõpradele ja tuttavatele, äkki on huvilisi.

Tere Teibi!

Heateo üha suurenevasse perre lisandus Teibi Torm, aga meile on ta lihtsalt Teibi. Teibi tegutseb järgmise kahe kuu jooksul noorte õpetajate programmi (TeachFirst) väljatöötamise kallal. Eesmärk on juba järgmisel sügisel ka Eestis noori ülikoolilõpetajaid õpetajaks koolitada, aga sellest kõigest räägib ta varsti ise lähemalt. Täna on Teibil sünnipäev! Palju õnne!

Indiaanlasena kauboide keskel

Kevadel oli televisiooni uudistesaates huvitav probleemlugu. Nimelt tekitab ühes Tartu äärelinna elamurajoonis probleeme kodutute varjupaik. Kodutud liiguvad varjupaiga ümbruses päevasel ajal ringi ja tekitavad oma olemasoluga möödujatele ebamugavust. Nad haisevad, neil on seljas räpased ja katkised riided. Samuti kardavad kohalikud oma laste pärast, sest varjupaiga lähedal asub lasteaed. Siiani pole midagi juhtunud, kuid stressi tekitab ikkagi. Ja loomulikult veelgi suurem kui kartus laste pärast on kohalike elanike hirm ümbruskonna kinnisvarahindade võimaliku langemise pärast.

Õnneks selgus uudislõigu lõppu monteeritud intervjuust linnavalitsuse ametnikuga, et paari aasta perspektiivis tuleb probleemile lahendus. Kodutute varjupaik viiakse üle Tartu tööstusrajooni, kus ainult hallid betoonaiad, tolmunud tehastehooned ja laokil autoparandustöökojad. Seal ei häiri kodutud enam kedagi, samuti ei mõjuta nad sealseid kinnisvarahindasid. Seega lõppes uudis optimistlike nootidega – lahendus juba paistab!

Tallinn Pride 2006 esindaja Lisette Kampuse sõnul ründasid noormehed paraadi keskosa kivide ja kaigastega, püüdes kõigepealt tabada eelkõige naisi. Tõsisemaid vigastusi sai umbes 5-6 inimest, üks prantslane viidi peahaavadega ka traumapunkti.

/Eesti Päevaleht Online/

Kuuldes laupäevasest Pride’i paraaadi ründamisest, meenuski mulle esimesena uudislugu Tartu äärelinna kodutute varjupaigast. Väga mugav oleks ju kõik ebamugavust tekitava (s.t Cosmopolitani või FHMi kaanepildist erineva) – kodutud, homod, invaliidid, kerjused, puuetega lapsed, teisest nahavärvist inimesed, lonkavad vanurid jne jne – viia kuhugi tühermaale, kus nad saaksid siis piiratud alal lihtsalt eksisteerida. Mitte kunagi ei tule enam tänaval kerjavast vanatädist piinlikkust tundes silmi ära pöörata ja möödudes sammu kiirendada, või oma lapsele seletada, miks sai äsja tänaval möödunud mustanahalisele põlglikult kõõritav kiirpilk heidetud.

Ah jaa, tuli veel meelde, et kodutute varjupaiga loos oli ka intervjuukatke ühe kodutuga. Küsimusele, miks ta varjupaigas paigal ei istu, vaid lasteaia kõrvale murule tuleb, anti konkreetse vastuse: varjupaigas elutingimused kohutavad (videopilt kinnitas seda: remontimata ruumid, räpased voodid üksteise kõrvale surutud), sooja vett on ainult hommikupoole öösel jne.

Igal asjal on oma põhjus. Meil kõikidel on probleeme. Elus ongi palju probleeme. Paljusid nendest probleemidest on samas võimalik ennetada hoolivusega, arusaamisega. Loomulikult on lihtsam mitte aru saada. Samas see pole mingi vabandus, kui vaadata, kuhu mitte mõista tahtmine meid viib.

Värdjad, idioodid, väärakad – miks peaks süvenema arusaamisesse millestki, mis tundub võõrastav, mõttetu? Khm... noh, võib-olla näiteks seetõttu, et ka ISEENDAST aru saada. „Normaalse inimese” kriisi näitavad Eestis abielulahutuste arv, alkoholitarbimise ulatus ja sellega kaasnevad tervisehädad ning õnnetused, enesetappude hulk jne. Eelmisel nädalal kohtusin MTÜ Eluliin esindajatega, kelle kriisinõustamise teenust Tallinnas kasutas eelmisel aastal 3663 isikut. 3663 (!) Tallinnas elavat „normaalset inimest”, kes on jõudnud oma normaalses elus punkti, kust ei jõua enam edasi minna.

Suutmatus mõista teisi viib suutmatuseni mõista ennast. Suutmatus tulla toime teistega toob kaasa suutmatuse tulla toime iseendaga. Erinevuste kaikaga laiali peksmine ja silma alt ära saatmine ainult vähendab inimese võimet maailmast terviklikult aru saada ja ka iseenda probleeme lahendada.

Kuidas mõista teisi paremini?

Noh...

Vabas vormis üks
tsitaat James Baldwinilt:

On tohutuks šokiks umbes viie- või kuueaastaselt avastada, et oled sündinud kauboide maailma hoopis indiaanlasena.

(Originaalis: It is a great shock at the age of five or six to find that in a world of Gary Coopers you are the Indian).

Kujutlege ennast hetkeks indiaanlasena kauboide
maailmas. See tähendab mingil põhjusel tõrjutud olemist meie suurepärases ühiskonnas, mille majanduskasv oli eelmisel aastal ca 9,8%. Kui suudame end mõelda teiste inimeste sisse – olgu tegemist gay’de, kodutute... või omaenda vanemate, laste, sõprade, kolleegidega... miks mitte ka suvalise inimese sisse tänavalt; inimese sisse, kes on suure tõenäosusega sama tore nagu sa ise – oleme astunud esimese sammu suurema mõistmise ja suurema hoolivuse suunas. Arusaamine on oluline. Miks peaksime ilma arusaamist omamata arvama, et meie enda piiratud elukogemusest, igapäevaste ajalehtede ja televisioonisaadete poolt antud „teadmistest” piisab kellelegi hinnangute andmiseks, rääkimata hukkamõistmisest?

Mõeldes sellele... enamus inimesi tunneb end mõnikord indiaanlasena kauboide maailmas... mõned meist tunnevad seda kogu aeg...

...kodutu, kelle päeva ainsaks helgeks hetkeks on lasteaia kõrval murul päikese käes korraks mõnuleda (kui õnnestub möödakäijate vihkavaid pilke eirata)...

...omasooarmastaja, kel pole vägivalla kartuses võimalik avalikus kohas oma armsamal hetkekski ümbert kinni võtta...

...varateismeline tüdruk, kelle vanemad on töötuks jäänud, alkoholi tarvitama hakanud, ja kelle ainsaks väljapääsuks tundub olevat hingevaeva leevendamine heroiiniga ja hinge sees hoidmine oma keha müües...

... või kontoriametnik, kelle laulatatud abikaasa pole teda enam ammu-ammu hommikul hüvastijätuks suudelnud (hüvastijätuks on ta juba mõnda aega suudelnud ilmselt kedagi teist, vähemalt selline kahtlus on), ja kellele tööpäeva jooksul kella kaheksast viieni pole mitte keegi naeratanud... MITTE KEEGI!!!...

... me kõik oleme mõnikord indiaanlased kauboide maailmas... ja mõned peavad seda kogu aeg olema... samas ei pea ju see nii olema... alustada võikski naeratamisest... naeratamisest teisele inimesele, temale silma vaatamisest, temast aru saamisest!

Sotsiaalne ettevõtlus ja karud

Karu on suur, karvane ja olenevalt liigist pruun, must või hallikas metsloom. Sotsiaalsed ettevõtjad enamasti ei ole kuigi suured ja vaid väga üksikutel juhtudel on nad silmatorkavalt karvased. Mis siis ühendab neid kahte?

Juuli lõpus ja augusti alguses toimus Rumeenia mägedes, Predealis rahvusvaheline väitlusüritus IDEA Youth Forum 2006, kus osales üle 250 noore Euroopast, Aasiast, Aafrikast ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikast. Ürituse põhiliseks sisuks olid töötoad ja väitlused teemal "The world’s fresh water should be considered common property." Samas oli õhtuti võimalik laagris osalejatel moodustada oma töötubasid erinevatel teemadel mõtetevahetuseks. Ühel sellisel õhtul kutsusin osalejaid kokku, et rääkida nendega sotsiaalsest ettevõtlusest.

Alustasin kodutute jalgpalli MMi reklaamvideoga. Edasi rääkisingi Mel Youngist, seejärel Jeroo Billimoriast, Heateo sotsiaalse ettevõtja konkursist ja MTÜ Hingest tegemistest. Järgnenud vestlus oli väga innustav - mitmed osalejad rääkisid sotsiaalsetest projektidest, milles nad osalevad või mida nad korraldavad. Näiteks kuulsin Rumeenias toimivast projektist, mis viib tavakoolide õpilasi kokku erivajadustega noorte koolide õpilastega, et üheskoos tegutsedes teineteist paremini tundma õppida. Noormees, kes mulle programmist jutustas, käib vabatahtlikuna koos oma klassikaaslastega vähemalt kord kuus lähedalasuvas liitpuudega (st. nii füüsilise kui vaimse puudega) noorte koolis korraldamas erinevaid üritusi. Emil (fotol jõuluvana kostüümis) rääkis, kuidas nad ükskord istutasid koos taimi. Tema aitas ühel ratastoolis noormehel (kelle nimi mul enam kahjuks meeles ei ole) taimeistikuid kasvama panna. Päeva lõpul näitas noormees emilile oma mullaseid käsi, naeratas ja ütles: "Ma armastan oma käsi selle pärast, mida ma nendega täna tegema olen õppinud."

Veel mitu päeva pärast üritust tulid nii laagris osalevad noored kui ka mitmed treenerid uurima lisainfot Heateo tegemiste kohta Eestis või jagama oma muljeid ja kogemusi. Vaimustav! Järgmisel aastal toimub laager Tsehhis ning seal üritan viia terve laagri ajal läbi väikese noortegrupi jaoks sotsiaalse ettevõtluse programmi.

OK, aga karud? Karudega on nii, et kuna Rumeenias on nende tapmine keelatud ning kuna prügikastidesse visatud toit on karudele lihtsaks maiuspalaks, siis võisime kahe nädala jooksul peaaegu igal öösel rõdult vaadata, kuidas karud ümber hotelli tatsasid ja prügikastidest toitu otsisid. Lõpetuseks tarkusetera - kui Rumeenia mägedesse matkama lähete, siis ärge ööseks toitu telki jätke, vaid vinnake see kotiga puu otsa. Nii ei tule mesikäpad und rikkuma.

Suvi soos, mõte rabas

Kuigi Soomaal sai käidud juba mitu nädalat tagasi, on mõte endiselt rabas...

http://www.talveakadeemia.ee/suveakadeemia/

Toimus selline vahva üritus nagu Suveakadeemia. Toimumise kohaks Soomaa, osalejateks keskkonnahuvilised noored ja tegevusteks... noh, enam-vähem kõik alates koduveini valmistamisest ja Soomaa hosteli ökomärgistamise vaatenurgast hindamisest kuni rabajärves suplemiseni välja. Aeg aja mahavõtmiseks, et olla loomulikus keskkonnas, istuda lõkke ääres ja ajada juttu... või vaikida, kui selleks soovi.

Suveakadeemia näol on tegelikult tegemist Talveakadeemia (www.talveakadeemia.ee) tütarprojektiga. Talveakadeemia näol on tegemist juba traditsiooniks muutunud üritusega, mis kindlasti üks Eesti kvaliteetsemaid noortekogunemisi:
keskkonnahuvilised noored väitlemas teadusartikli konkursi tulemuste üle,
mõtteid vahetamas visioonikate mõtlejatega,
aitamas talgutes ja praktilistes töögruppides osalemise kaudu kaasa kohaliku kogukonna arengule,
tuulutamas pead ja mõtlemist...
See kõik on organiseeritud väga elurõõmsa ja motiveeritud, eesmärgile orienteeritud ja professionaalse vabatahtlike meeskonna poolt. Kui eesmärgiks on muuta inimesi ja seda, kuidas nad mõtlevad, peab ka ise teistmoodi mõtlema. Tegutsema raamidest väljas. Tegutsema vabatahtlikult. Omal initsiatiivil.

Olenemata vanusest (sest noorus(likkus) = hingeseisund) on Talveakadeemia üritus, mille tasub meelde jätta. Tasub meelde jätmist, osalemist, ja kaasa aitamist.

Talveakadeemia kui väga intensiivne ja kindla struktuuriga üritus tõigi eelmisel talvel kaasa mõtte organiseerida vabamas vormis Suveakadeemia. Selleks, et osalejatel oleks aega asjade üle mõelda, mitte lihtsalt tegutseda ja tegutseda.

Minu enda kõige hämmastavam kogemus oli viltimine. See seisneb selles, et keerad mingi väikese kõva asja ümber lambavilla ja lõnga ning hakkad seda nõelaga torkima. Just nimelt torkima. Tulemuseks on ilus värviline pall. Uskumatu. Me istusime suure grupiga, torkisime ja torkisime. Igaüks omaette. Järgmine tegevus (sportlik meeskonnamäng) tuli juba peale, ent keegi ei tahtnud viltimist pooleli jätta.
Võib-olla süvenesime sellesse tegevusse põhjalikult seetõttu... hmmm... seetõttu, et me ei võta endale igapäevaelus piisavalt aega, et teistele tähelepanu pööramata olla iseendaga;
olla, ja samas luua midagi lihtsat, ilusat, armsat... mille ainus funktsioon ongi olla lihtne ja ilus ja armas. Meie maailm võikski koosneda lihtsast ja ilusast ja armsast, selline mõte tekkis. Aga palju kergem tundub olevat rabeleda keeruliste asjadega, sest lihtsusega on vaja osata koos olla. See on raske. Keerulisus nõuab reageerimist, tegutsemist. Lihtsus nõuab... oskust olla. Lihtsalt olla. Olla lihtsalt.

Ilus värviline pall on mu töölaua peal. Selleks, et need mõtted meelest ära ei läheks. Võib-olla kunagi kingin selle edasi kellelegi, kellel läheb seda rohkem vaja. Või kes on ise lihtne ja ilus ja armas.

Heategu tegema

Heateos töötavad hajameelsed inimesed. Või on see see, et kõigil on kogu aeg liiga kiire? Kui me kolmapäeviti tervisejooksul käime, üsna kohusetundlikult muide, iga nädal oleme vajalikud kolm inimest kokku saanud, siis on alati mingi jama nende kiipidega, mis tuleb jalgade külge kinnitada, et aeg ilusti registreeritud saaks.

Kui ma suvel tagasi tööle tulin, siis juba aimasin halba, nähes väikest, pudelikorgi-suurust vidinat, mis kindlastikindlasti tuleb jooksule kaasa võtta. Juba esimesel nädalal kaotasin jubina nii lootusetult koju ära, et leidsin otsingute käigus üles kaks eelmiste aastate kiipi – nii põhjalik ja lootusetu oli see otsimine. (Hiljem leidus kadunud kiip muidugi täiesti triviaalselt kusagilt pükste taskust.)

Kurja juur.

Aga rääkima hakkasin ma sellepärast, et eile õnnestus Arturil kaotada ära oma kiip, mille ta oli sidunud paelaga jala külge. Või noh, ta arvas, et ta on selle kaotanud. Tegelikult jalutas ta ligi pool tundi jooksupaiga läheduses, arvates et on kiibi kaotanud, aga asi oli kõik see aeg endiselt tema jala küljes. Sellised lood.

Lisaks harrastab Jaan meil isiklike kirjade saatmist tervele kodanikeühenduste listile ja EMSL-i töötajatel on selle kohta verb, kui keegi midagi kontorist välja tormates maha unustab ja tagasi tuleb – Heategu tegema.